esmaspäev, 28. september 2009

Wulfide ja vabahärrade Wolffide mõisad Põhja-Lätis

Alsviķi mõisa häärber
Eile oli mul võimalus olla giidiks Põhja-Lätimaa mõisatesse. Külastatud mõisad jäävad Alūksne ja Gulbene ümbrusse. Peamiselt kuulusid need mõisakompleksid Wulfide ja vabahärrade Wolffide perekonnale, neile "sekundeeris" ajuti Vietinghoff gen. Scheeli aadlisugu. Wulfide peamine keskus oli Gaujiena (Schloss Adsel) ehk Koivalinna mõis, kuhu nad rajasid Läti ühe suurima mõisakompleksi. Mõisale kuulus kunagi 17 000 hektarit maad. Hoomamatu, eks? Räägitakse, et Adolf Friedrich von Wulfil oli käes olnud koguni 40 mõisat! Suguvõsa rikkus oli ka ilmne: isegi mõisa kõrvalhooned olid ehitatud häärberit matkides, isegi aidal olid sambad ja aknad. Praegu on peahoones gümnaasium. Kahjuks ei ole ehitis väga heaks korras, sest koolile ei eraldata raha restaureerimiseks, vaid hoopis värvi puudused üle vuntsida. Kurb muidugi... Wulfide valduses oli ka Alsviķi (Alswig) mõis, mis praegu seisab tühjana. Kunagi oli see nö Kaagvere erikooli Läti variant, kuna seal oli asutus raskestikasvatavate tüdrukute tarbeks. Perekonna laia haaret näitab see, et Wulfid omasid mõisaid ka Eesti alal, näiteks Mõnistes, Vastse-Roosas, Tähtveres jne.


Stāmeriena mõis
Sileesiast Liivimaale rännanud Wolffide perekond, kes sai Püha Rooma keisrilt vabahärra tiitli, suutis Gulbene ümbruses luua tõelise mõisaimpeeriumi. 1797 läks Wolffidele Vecgulbene (Alt-Schwanenburg) ehk eesti kõnepruugis Vana-Gulbene mõis. Nad ehitasid sinna isegi kaks lossi: Valge lossi ehk Balta muiža ja Punase lossi. Valge lossi peasissekäigu juures kohtab sõbralikku tervitust: Salve ehk kõigile tere tulemast. Loss ise on tugevasti kahjustada saanud, aga seda restaureeritakse - sinna tuleb kahe-kolme aasta pärast restoran. Punane loss on pärit 19. sajandi lõpust, mil vabahärra Heinrich Wolff selle oma naisele Marissale sünnapäevaks kinkis. Nojah, see näitab, millised dimensioonid Wolffidel olid. Saada kingiks loss... Sõnad on siinkohal liigsed. Kõige sügavama mulje jättis muidugi tall-tõllakuuri rajatud hotell ja spaa. See oli tõepoolest vapustav, pole midagi ütelda. Kõikjal võis tunda immutatud puidu aroomi. Sellises hotellis peatuks iga kell. Selle kõrval endises mõisa juustukojas oli apartmendi tüüpi majutusasutus - soovi korral on võimalik 5000 krooni eest terve maja välja üürida. Kas ma juba mainisin, et mõisa suurus oli kunagi üle 18 000 hektari? Mõisas on peatunud krahv Ferdinand von Zeppelin. "Kungla rahva" autor Friedrich Kuhlbars (1841-1924) oli seal koduõpetajaks. 1802. aastal omandasid nad Litene (Lettin) mõisa. Tegemist on väiksemat sorti mõisaga, kuid mõisasüda asub üle 11 hekatri suuruses pargis. Eripärane on, et pea kõik mõisa hooned on säilinud. 1905. aastal rüüstati mõis revolutsiooni käigus. Praegu on seal põhikool. Tõeline muinasjuttuloss oli Stāmeriena (Stomersee), mille Wolffid said 1826. aastal. Mõis oli üks esimesi läti neogooti stiili näiteid. Kuigi 1905. aastal hoone tormiliste revolutsioonisündmuste käigus hävis, ehitati see muudetud kujul siiski uuesti üles. Väga imposantne on trepp, mis sisenejat oma majesteetlikuses tervitab. Lossis on ka üsna hea näitus mõisa ajaloost. Üks mõisnikest - vabahärra Boris Wolff - abiellus omaaegse kuulsa itaalia lauja Teresa Barbiga, kelle talendile oli Johannes Brahms andnud kõrge
Lizumsi mõis
hinnangu. Loobus oma karjäärist, et pühenduda perekonnale. Mõisaga on seotud ka itaalia kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusa, kes sai ühe oma romaani kirjutamiseks inspiratsiooni ja ainest just Stāmerienast. Mõisahuvilistele jättis see mõis küll kustumatu mulje. 1836. aastal omandasid Wolffid veel Lizumsi (Lysohn) mõisa. Juba samal aastal hakkas vabahärra Otto Wolff sinna häärberit ehitama. Wolffidel ei olnud tõesti rahapuudust...! Eriti põnev on lossi juures kuusnurkne torn, mis oli mõisaajal läbi mitme korruse kasutusel raamatukoguna. Säilinud on veel huvitavad seinanikerdused, mille valmistas eestlane Alexander Knock. Tema tegi ka maalingud. Räägitakse, et teenitud raha eest ostis ta endale Koiva äärde mõisa.


Alūksne loss
Vietinghoffide Alūksne (Schloss Marienburg) kompleks on samuti imposantne. Eriti uhke on nn Uus loss ehk Jaunamuiža, mis asub Pils iela ääres. Vana häärber asub aga järve kaldal. Keset järve asub saar, kus paiknevad muistse ordulinnuse varemed. Kants rajati 1342. aastal koos Vastseliina linnusega. Esimeseks komtuuriks määrati siis Arnold von Vietinghoff, kelle järeltulijad sajandeid hiljem mõisa omandasid. Park on tõeliselt suur - selle läbimise järel mõisahuvilised keeldusid kindluse juurde minemast, sest retkel oli niivõrd palju kaloreid kulutatud, et anti järele ihale kõht täis puukida. Seda pole minuga küll enne juhtunud, et keegi keeldub minemast ajaloomälestisi uudistama! Noh, ükskord on ikka esimene... Igatahes oli pargis palju huvitavat: Vietinghoffide kabel, Tuuletempel ja Aleksander I paviljon. Kustumatu elamus.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar