Reede, 9. oktoober 2009

Sutthoffide patriitsiperekond

Sutthoffid oli kahtlemata üks mõjuvõimsamaid Narva nn raevõimelisi (Ratsverwandte) suguvõsasid. Pärit olid nad Lübeckist, kus nad XVII sajandil Soome Viiburisse siirdusid. Peamiselt elatasid nad end käsitöölistena. Mitmed neist suutsid tõusta ka Viiburi raehärradeks. Joakim Sutthoffi (1644 - 1679) järglased jäidki elama Viiburisse, kus neid võis leida veel XIX sajandilgi. Lorenz Sutthoff (1669 - u 1736) oli esimene, kes Narva elama siirdus. Ta rajas suguvõsa vanema liini, mis kustus meesliinis 1854. aastal. Lorenzi vend Viiburi raehärra Joachim (Jochum) Sutthoff (? - enne 1741) Narva elama ei asunud, küll aga kolm tema poega. Temast sai alguse perekonnaliin, mis oli elujõuline veel XX sajandi alguses. Kahe sajandi jooksul kuulus Narva magistraadi koosseisu kas raehärra või bürgermeistrina tervelt 7 Sutthoffi! Nende esindatus oli suurem kui ühelgi teisel Narva raeperekonnal. Mõisnikena Sutthoffid aga kanda kinnitada ei suutnud. 1755. aastal kuulus Edise (Schloss Etz) pandivaldusena Narva raehärrale Joachim Johann Sutthoffile (1704 - 1763). Sajandi algul oli immissioonina olnud Hans Otto Sutthoffi (enne 1703 - 1753/1771) käes Hermamäe (Hermannsberg).

Kolmapäev, 7. oktoober 2009

Dieckhoffide perekond ja Illuka mõis

Illuka mõis 2007. a
Täna sai taaskord tehtud ära tubli töö perekond Dieckhoffide sugupuuga. Olin sugupuu erinevate allikate põhjal juba varem enam-vähem kokku pannud. Kuid väljaandes Ostdeutsche Familien- kunde on ajaloolane Dirk-Gerd Erpenbeck koostanud suurepärase perekonna genealoogia. See ootas juba ammu minupoolset läbitöötamist, kuid on millegipärast viibinud. Dieckhoffid olid suhteliselt tagasihoidliku päritolu perekond. Nad pärinesid Saksamaalt Neumarkist Friedeburgi linnast, kus nad olid mitu põlve kingseppad. Suguvõsa siirdus XIX sajandi algupoolel Eestimaale Tallinnasse, hiljem ka Narva. Friedrich Heinrich Conrad Dieckhoff (1794 - 1839), kes oli Narva Jaani kiriku ülempastor, omandas 1825. aastal Illuka (Illuck) rüütlimõisa koos Soompea (Sompher) kõrvalmõisaga. Illuka jäi perekonna valdusse kuni 1912. aastani. Selline pikk mõisa valdamine on igati tähelepanuväärne. Baltisakslaste käes mõisad reeglina väga pikka aega ei püsinud, raha puudusel või mõnel teisel põhjusel käisid need tihti käest kätte. Dieckhoffid ei kuulunud Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Teatavasti pidas matrikliaadel mõisaomamist oma ainuõiguseks ja privileegiks. Selline olukord kestis kuni XIX sajandi keskpaigani. Seisuslikult kuulusid Dieckhoffid bürgerite ehk linnakodanike hulka. Illuka suutsid nad omandada ajal, mil rüütlimõisate omamine oli veel immatrikuleeritud aadli monopol. Sellegipoolest õnnestus neil mõisa pidada ligi sada aastat. Just nemad püstitasid Illukasse 1885 - 1888 uhke häärberi, mis seal on tänini. Ida-Virumaal, kus mõisapärand on tugevasti kannatada saanud, on see vaatamisväärsus omaette.

Laupäev, 3. oktoober 2009

Vello Naaberi mõisateemaline kartoteek

Üleeile oli mul tänu Eesti Ajalooarhiivi töötajatele suurepärane võimalus tutvuda lahkunud Vello Naaberi koostatud kartoteegiga. Naaber kogus kõikvõimalikke materjale Põhja-Eesti mõisate kohta. Kuna minu magistritöö puudutab Ida-Virumaa mõisate omandisuhted, siis huvitas mind eelkõige see osa Naaberi elutööst. Ja ma ei pidanud pettuma. Kartoteek sisaldab iseäranis huvitavat materjali poolmõisate osas. Kuna poolmõisatel puudusid rüütlimõisate privileegid ja õigused, siis on nende kohta andmeid napilt. Seetättu, et paljud neist 1919. aasta maaseaduse põhjal võõrandamisele ei kuulunud, eksisteerisid need veel Eesti Vabariigi perioodilgi. Täna töötasin peamiselt Vallisaare (Usnowa) poolmõisa kallal. Naaberi materjale kasutades lisasin magistritöösse omanikud perioodil 1903 - 1939. Sel perioodil olid omanikeks muuhulgas mitmed huvitavad vene päritolu perekonnad: Spokoiski-Frantsevitš, Vereštšagin, Staritski ja Barsov. Muidu tundmatud ja mitte midagi ütlevad nimed. Aga internetis pisut ringi vaadates leidsin mitmeid huvitavaid seoseid. Seega - jälle mõne fakti võrra targem.

Esmaspäev, 28. september 2009

Wulfide ja vabahärrade Wolffide mõisad Põhja-Lätis

Alsviķi mõisa häärber
Eile oli mul võimalus olla giidiks Põhja-Lätimaa mõisatesse. Külastatud mõisad jäävad Alūksne ja Gulbene ümbrusse. Peamiselt kuulusid need mõisakompleksid Wulfide ja vabahärrade Wolffide perekonnale, neile "sekundeeris" ajuti Vietinghoff gen. Scheeli aadlisugu. Wulfide peamine keskus oli Gaujiena (Schloss Adsel) ehk Koivalinna mõis, kuhu nad rajasid Läti ühe suurima mõisakompleksi. Mõisale kuulus kunagi 17 000 hektarit maad. Hoomamatu, eks? Räägitakse, et Adolf Friedrich von Wulfil oli käes olnud koguni 40 mõisat! Suguvõsa rikkus oli ka ilmne: isegi mõisa kõrvalhooned olid ehitatud häärberit matkides, isegi aidal olid sambad ja aknad. Praegu on peahoones gümnaasium. Kahjuks ei ole ehitis väga heaks korras, sest koolile ei eraldata raha restaureerimiseks, vaid hoopis värvi puudused üle vuntsida. Kurb muidugi... Wulfide valduses oli ka Alsviķi (Alswig) mõis, mis praegu seisab tühjana. Kunagi oli see nö Kaagvere erikooli Läti variant, kuna seal oli asutus raskestikasvatavate tüdrukute tarbeks. Perekonna laia haaret näitab see, et Wulfid omasid mõisaid ka Eesti alal, näiteks Mõnistes, Vastse-Roosas, Tähtveres jne.


Stāmeriena mõis
Sileesiast Liivimaale rännanud Wolffide perekond, kes sai Püha Rooma keisrilt vabahärra tiitli, suutis Gulbene ümbruses luua tõelise mõisaimpeeriumi. 1797 läks Wolffidele Vecgulbene (Alt-Schwanenburg) ehk eesti kõnepruugis Vana-Gulbene mõis. Nad ehitasid sinna isegi kaks lossi: Valge lossi ehk Balta muiža ja Punase lossi. Valge lossi peasissekäigu juures kohtab sõbralikku tervitust: Salve ehk kõigile tere tulemast. Loss ise on tugevasti kahjustada saanud, aga seda restaureeritakse - sinna tuleb kahe-kolme aasta pärast restoran. Punane loss on pärit 19. sajandi lõpust, mil vabahärra Heinrich Wolff selle oma naisele Marissale sünnapäevaks kinkis. Nojah, see näitab, millised dimensioonid Wolffidel olid. Saada kingiks loss... Sõnad on siinkohal liigsed. Kõige sügavama mulje jättis muidugi tall-tõllakuuri rajatud hotell ja spaa. See oli tõepoolest vapustav, pole midagi ütelda. Kõikjal võis tunda immutatud puidu aroomi. Sellises hotellis peatuks iga kell. Selle kõrval endises mõisa juustukojas oli apartmendi tüüpi majutusasutus - soovi korral on võimalik 5000 krooni eest terve maja välja üürida. Kas ma juba mainisin, et mõisa suurus oli kunagi üle 18 000 hektari? Mõisas on peatunud krahv Ferdinand von Zeppelin. "Kungla rahva" autor Friedrich Kuhlbars (1841-1924) oli seal koduõpetajaks. 1802. aastal omandasid nad Litene (Lettin) mõisa. Tegemist on väiksemat sorti mõisaga, kuid mõisasüda asub üle 11 hekatri suuruses pargis. Eripärane on, et pea kõik mõisa hooned on säilinud. 1905. aastal rüüstati mõis revolutsiooni käigus. Praegu on seal põhikool. Tõeline muinasjuttuloss oli Stāmeriena (Stomersee), mille Wolffid said 1826. aastal. Mõis oli üks esimesi läti neogooti stiili näiteid. Kuigi 1905. aastal hoone tormiliste revolutsioonisündmuste käigus hävis, ehitati see muudetud kujul siiski uuesti üles. Väga imposantne on trepp, mis sisenejat oma majesteetlikuses tervitab. Lossis on ka üsna hea näitus mõisa ajaloost. Üks mõisnikest - vabahärra Boris Wolff - abiellus omaaegse kuulsa itaalia lauja Teresa Barbiga, kelle talendile oli Johannes Brahms andnud kõrge
Lizumsi mõis
hinnangu. Loobus oma karjäärist, et pühenduda perekonnale. Mõisaga on seotud ka itaalia kirjanik Giuseppe Tomasi di Lampedusa, kes sai ühe oma romaani kirjutamiseks inspiratsiooni ja ainest just Stāmerienast. Mõisahuvilistele jättis see mõis küll kustumatu mulje. 1836. aastal omandasid Wolffid veel Lizumsi (Lysohn) mõisa. Juba samal aastal hakkas vabahärra Otto Wolff sinna häärberit ehitama. Wolffidel ei olnud tõesti rahapuudust...! Eriti põnev on lossi juures kuusnurkne torn, mis oli mõisaajal läbi mitme korruse kasutusel raamatukoguna. Säilinud on veel huvitavad seinanikerdused, mille valmistas eestlane Alexander Knock. Tema tegi ka maalingud. Räägitakse, et teenitud raha eest ostis ta endale Koiva äärde mõisa.


Alūksne loss
Vietinghoffide Alūksne (Schloss Marienburg) kompleks on samuti imposantne. Eriti uhke on nn Uus loss ehk Jaunamuiža, mis asub Pils iela ääres. Vana häärber asub aga järve kaldal. Keset järve asub saar, kus paiknevad muistse ordulinnuse varemed. Kants rajati 1342. aastal koos Vastseliina linnusega. Esimeseks komtuuriks määrati siis Arnold von Vietinghoff, kelle järeltulijad sajandeid hiljem mõisa omandasid. Park on tõeliselt suur - selle läbimise järel mõisahuvilised keeldusid kindluse juurde minemast, sest retkel oli niivõrd palju kaloreid kulutatud, et anti järele ihale kõht täis puukida. Seda pole minuga küll enne juhtunud, et keegi keeldub minemast ajaloomälestisi uudistama! Noh, ükskord on ikka esimene... Igatahes oli pargis palju huvitavat: Vietinghoffide kabel, Tuuletempel ja Aleksander I paviljon. Kustumatu elamus.