Reede, 9. oktoober 2009

Sutthoffide patriitsiperekond

Sutthoffid oli kahtlemata üks mõjuvõimsamaid Narva nn raevõimelisi (Ratsverwandte) suguvõsasid. Pärit olid nad Lübeckist, kus nad XVII sajandil Soome Viiburisse siirdusid. Peamiselt elatasid nad end käsitöölistena. Mitmed neist suutsid tõusta ka Viiburi raehärradeks. Joakim Sutthoffi (1644 - 1679) järglased jäidki elama Viiburisse, kus neid võis leida veel XIX sajandilgi. Lorenz Sutthoff (1669 - u 1736) oli esimene, kes Narva elama siirdus. Ta rajas suguvõsa vanema liini, mis kustus meesliinis 1854. aastal. Lorenzi vend Viiburi raehärra Joachim (Jochum) Sutthoff (? - enne 1741) Narva elama ei asunud, küll aga kolm tema poega. Temast sai alguse perekonnaliin, mis oli elujõuline veel XX sajandi alguses. Kahe sajandi jooksul kuulus Narva magistraadi koosseisu kas raehärra või bürgermeistrina tervelt 7 Sutthoffi! Nende esindatus oli suurem kui ühelgi teisel Narva raeperekonnal. Mõisnikena Sutthoffid aga kanda kinnitada ei suutnud. 1755. aastal kuulus Edise (Schloss Etz) pandivaldusena Narva raehärrale Joachim Johann Sutthoffile (1704 - 1763). Sajandi algul oli immissioonina olnud Hans Otto Sutthoffi (enne 1703 - 1753/1771) käes Hermamäe (Hermannsberg).

Kolmapäev, 7. oktoober 2009

Dieckhoffide perekond ja Illuka mõis

Illuka mõis 2007. a
Täna sai taaskord tehtud ära tubli töö perekond Dieckhoffide sugupuuga. Olin sugupuu erinevate allikate põhjal juba varem enam-vähem kokku pannud. Kuid väljaandes Ostdeutsche Familien- kunde on ajaloolane Dirk-Gerd Erpenbeck koostanud suurepärase perekonna genealoogia. See ootas juba ammu minupoolset läbitöötamist, kuid on millegipärast viibinud. Dieckhoffid olid suhteliselt tagasihoidliku päritolu perekond. Nad pärinesid Saksamaalt Neumarkist Friedeburgi linnast, kus nad olid mitu põlve kingseppad. Suguvõsa siirdus XIX sajandi algupoolel Eestimaale Tallinnasse, hiljem ka Narva. Friedrich Heinrich Conrad Dieckhoff (1794 - 1839), kes oli Narva Jaani kiriku ülempastor, omandas 1825. aastal Illuka (Illuck) rüütlimõisa koos Soompea (Sompher) kõrvalmõisaga. Illuka jäi perekonna valdusse kuni 1912. aastani. Selline pikk mõisa valdamine on igati tähelepanuväärne. Baltisakslaste käes mõisad reeglina väga pikka aega ei püsinud, raha puudusel või mõnel teisel põhjusel käisid need tihti käest kätte. Dieckhoffid ei kuulunud Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Teatavasti pidas matrikliaadel mõisaomamist oma ainuõiguseks ja privileegiks. Selline olukord kestis kuni XIX sajandi keskpaigani. Seisuslikult kuulusid Dieckhoffid bürgerite ehk linnakodanike hulka. Illuka suutsid nad omandada ajal, mil rüütlimõisate omamine oli veel immatrikuleeritud aadli monopol. Sellegipoolest õnnestus neil mõisa pidada ligi sada aastat. Just nemad püstitasid Illukasse 1885 - 1888 uhke häärberi, mis seal on tänini. Ida-Virumaal, kus mõisapärand on tugevasti kannatada saanud, on see vaatamisväärsus omaette.

Laupäev, 3. oktoober 2009

Vello Naaberi mõisateemaline kartoteek

Üleeile oli mul tänu Eesti Ajalooarhiivi töötajatele suurepärane võimalus tutvuda lahkunud Vello Naaberi koostatud kartoteegiga. Naaber kogus kõikvõimalikke materjale Põhja-Eesti mõisate kohta. Kuna minu magistritöö puudutab Ida-Virumaa mõisate omandisuhted, siis huvitas mind eelkõige see osa Naaberi elutööst. Ja ma ei pidanud pettuma. Kartoteek sisaldab iseäranis huvitavat materjali poolmõisate osas. Kuna poolmõisatel puudusid rüütlimõisate privileegid ja õigused, siis on nende kohta andmeid napilt. Seetättu, et paljud neist 1919. aasta maaseaduse põhjal võõrandamisele ei kuulunud, eksisteerisid need veel Eesti Vabariigi perioodilgi. Täna töötasin peamiselt Vallisaare (Usnowa) poolmõisa kallal. Naaberi materjale kasutades lisasin magistritöösse omanikud perioodil 1903 - 1939. Sel perioodil olid omanikeks muuhulgas mitmed huvitavad vene päritolu perekonnad: Spokoiski-Frantsevitš, Vereštšagin, Staritski ja Barsov. Muidu tundmatud ja mitte midagi ütlevad nimed. Aga internetis pisut ringi vaadates leidsin mitmeid huvitavaid seoseid. Seega - jälle mõne fakti võrra targem.