Mõisaartikli III osa ilmunud

Nüüd on võimalik Tartu Valla Kuukirjast lugeda Taabri mõisa teemalise artikli III osa. See on leitav siin: http://tartuvv.planet.ee/dokumendid/kuukiri/2016/09kuukiri.pdf.

Taabri mõisa teemalise artikli III osa peagi ilmumas

Paar nädalat tagasi sai mul valmis Taabri mõisa teemalise artiklisarja III osa. See peaks nüüd peagi ilmuma Tartu Valla Kuukirjas nii paber- kui võrguväljaandena. Artikli põhisisuks on Taabri mõisa ajalugu Rootsi aja algul ehk siis XVII sajandi esimestel kümnenditel. Peaasjalikult on juttu mõisnik Nils Dublarist, kes mõisa donatsioonina sai. Nagu ma avaartiklis sedastasin, on eesmärk vaadelda selle mõisa ajalugu ajalooliste arengute kontekstis. Kui algselt kavandasin sarja maksimaalselt kuueosalisena, siis nüüd tundub, et see kujuneb siiski mõnevõrra mahukamaks. IV osas keskendun mõisnik professor Heinrich Heinile ja Tallinna raehärra Andreas Stampehlile, kes olid viimased Taabri eraomanikest valdajad. Kui jääb ruumi, siis tuleb juttu  ka reduktsioonist.

Taabri mõisa teemaline teine artikkel

Tartu Valla Kuukirja aprillikuu numbris ilmus just teine osa artiklisarjast Taabri mõisa ajaloost. See käsitleb mõisa esmamainmist 1541. aastal, Anrepite suguvõsa ja nende seost Taabriga ning mõisa ajalugu XVI ja XVII sajandi vahetusel. 

Artiklit saab lugeda siit (lk 18-9):

http://tartuvv.planet.ee/dokumendid/kuukiri/2016/04kuukiri.pdf 

Artikkel Taabri mõisa ajaloost

Millalgi eelmise aasta lõpul tekkis mul mõte kirjutada ülevaatlik artikkel mõnest Tartu valla piiridesse jäävast mõisast. Tartu valla kohalik häälekandja Tartu Valla Kuukiri (edaspidi TVK) on juba pikka aega viljelenud traditsiooni kajastada oma valla mõisade minevikku. Ülo Siimets on mitme külje alt kirjutanud Raadi mõisa ajaloost. Mare Must on valgustanud Vasula mõisa ajalugu. Seepärast otsustasingi võtta mõne mõisa, mida väga ei teata. Valik langes Taabri (Anrepshof) riigimõisale. Kroonumõisad on tavaliselt väheatraktiivsed: häärber reeglina tagasihoidlik puitehitis, mõisasüda minimalistlik, rendivaldajad sageli vähetuntud isikud jne. Just sedalaadi andmete vähesus mind köitiski: avastamisrõõmu on kuhjaga. Jaanuaris läkitasingi toimetusele artikli esimese osa, mis kõneleb Taabri nime etümoloogiast, mõisa asendist ja suurusest ning õiguslikust seisundist; see avaldati TVK veebruarinumbris. Planeerisin artikli viie- või kuueosalisena. Teine osa, mis räägib mõisa ajaloost alates esmamainimisest 1541. aastal kuni Poola ajani, pidi ilmuma TVK märtsinumbris. Toimetaja Tiit Helmi sõnul aga see sinna ei mahtunud ja ilmub siis aprillikuu numbris.

Artikli esimese osa leiab siit (lk 14-5):
http://tartuvv.planet.ee/dokumendid/kuukiri/2016/02kuukiri.pdf

Tere tulemast tagasi!

Sellest on nüüd möödas juba peaaegu seitse aastat, mil ma sellesse blogisse viimase postituse tegin. Seega – on küll tagumine aeg ses' suunas midagi muuta... Nende möödunud aastate jooksul on mõisade uurimises palju juhtunud – ja juhtub tänagi ning, ma olen kindel, juhtub tulevikuski –, mis ehk mõnele ikka veel huvi võiks pakkuda.  Niisiis, head lugemist!

Sutthoffide patriitsiperekond

Sutthoffid oli kahtlemata üks mõjuvõimsamaid Narva nn raevõimelisi (Ratsverwandte) suguvõsasid. Pärit olid nad Lübeckist, kus nad XVII sajandil Soome Viiburisse siirdusid. Peamiselt elatasid nad end käsitöölistena. Mitmed neist suutsid tõusta ka Viiburi raehärradeks. Joakim Sutthoffi (1644 - 1679) järglased jäidki elama Viiburisse, kus neid võis leida veel XIX sajandilgi. Lorenz Sutthoff (1669 - u 1736) oli esimene, kes Narva elama siirdus. Ta rajas suguvõsa vanema liini, mis kustus meesliinis 1854. aastal. Lorenzi vend Viiburi raehärra Joachim (Jochum) Sutthoff (? - enne 1741) Narva elama ei asunud, küll aga kolm tema poega. Temast sai alguse perekonnaliin, mis oli elujõuline veel XX sajandi alguses. Kahe sajandi jooksul kuulus Narva magistraadi koosseisu kas raehärra või bürgermeistrina tervelt 7 Sutthoffi! Nende esindatus oli suurem kui ühelgi teisel Narva raeperekonnal. Mõisnikena Sutthoffid aga kanda kinnitada ei suutnud. 1755. aastal kuulus Edise (Schloss Etz) pandivaldusena Narva raehärrale Joachim Johann Sutthoffile (1704 - 1763). Sajandi algul oli immissioonina olnud Hans Otto Sutthoffi (enne 1703 - 1753/1771) käes Hermamäe (Hermannsberg).

Dieckhoffide perekond ja Illuka mõis

Illuka mõis 2007. a

Täna sai taaskord tehtud ära tubli töö perekond Dieckhoffide sugupuuga. Olin sugupuu erinevate allikate põhjal juba varem enam-vähem kokku pannud. Kuid väljaandes Ostdeutsche Familien- kunde on ajaloolane Dirk-Gerd Erpenbeck koostanud suurepärase perekonna genealoogia. See ootas juba ammu minupoolset läbitöötamist, kuid on millegipärast viibinud. Dieckhoffid olid suhteliselt tagasihoidliku päritolu perekond. Nad pärinesid Saksamaalt Neumarkist Friedeburgi linnast, kus nad olid mitu põlve kingseppad. Suguvõsa siirdus XIX sajandi algupoolel Eestimaale Tallinnasse, hiljem ka Narva. Friedrich Heinrich Conrad Dieckhoff (1794 - 1839), kes oli Narva Jaani kiriku ülempastor, omandas 1825. aastal Illuka (Illuck) rüütlimõisa koos Soompea (Sompher) kõrvalmõisaga. Illuka jäi perekonna valdusse kuni 1912. aastani. Selline pikk mõisa valdamine on igati tähelepanuväärne. Baltisakslaste käes mõisad reeglina väga pikka aega ei püsinud, raha puudusel või mõnel teisel põhjusel käisid need tihti käest kätte. Dieckhoffid ei kuulunud Eestimaa rüütelkonna matriklisse. Teatavasti pidas matrikliaadel mõisaomamist oma ainuõiguseks ja privileegiks. Selline olukord kestis kuni XIX sajandi keskpaigani. Seisuslikult kuulusid Dieckhoffid bürgerite ehk linnakodanike hulka. Illuka suutsid nad omandada ajal, mil rüütlimõisate omamine oli veel immatrikuleeritud aadli monopol. Sellegipoolest õnnestus neil mõisa pidada ligi sada aastat. Just nemad püstitasid Illukasse 1885 - 1888 uhke häärberi, mis seal on tänini. Ida-Virumaal, kus mõisapärand on tugevasti kannatada saanud, on see vaatamisväärsus omaette.